Mälestiste etümoloogia ja tähendus

Läänes pärinevad monumendid ladinakeelsest sõnast "monumentum" ja neid tõlgitakse sõna-sõnalt mälestuseks, monumentaalseteks ehitisteks ja dokumentideks. Websteri inglise keele sõnaraamat määratleb selle (vanaaegses kasutuses) võlvkambrina, mis on haua sünonüüm; Juriidilised dokumendid või dokumendid; Mälestusmärk, kuulsus, monument või hoone, mis mälestavad inimesi või sündmusi; (muinaskasutuse) sümbolid, märgid, tõendid; (vana kasutusega) Kuju; Piiride või asukoha tuvastamine, kiidukõne jne. Monumendid sisaldavad loomulikult ehitisi, nagu mälestusskulptuure, stele, hauakambreid, piirdeid ja silte, aga ka muid esemeid, nagu mälestustekstid.
Seega sõltub "dokumendi" tõlge kontekstist. Näiteks Prantsusmaal tõlgitakse "monumenthistorique" kui "ajaloolised ehitised", "kultuuri memoriaal" muudes kohtades, kui see hõlmab mitmesugust kultuuripärandit, "kultuurimälestised", kui see hõlmab antiikesemeid, ja "ajaloolised paigad", kui see hõlmab iidsed kinnisvaraobjektid, arheoloogilised paigad ja ajaloolised paigad, olenevalt konkreetsest kontekstist. Monumendi kitsa kontseptsiooni kohaselt esindab see ainult "kivimonumendi" ehitamist, et mälestada ja meenutada konkreetset olukorda, asukohta või sündmust; See on nagu verstapost teel.
Tänapäeval on mälestiste tähendus ja tähendus kõvasti laienenud ja avardunud. Üks olulisemaid probleeme on see, et kaasaegne ühiskond on "kiirendanud" muutusi ja "kiirenev" ajalugu kipub pikast ajaloojõest mälestusi kaotama. Seetõttu on mälestiste tähtsus viimastel aastakümnetel eriti esile kerkinud. Lääne stiilis monumentide arutamisel kasutavad teadlased sageli Pariisi Triumfikaari näitena. Triumfikaarega esindatud monumendi arhitektuurne vorm kuulub lääne ajaloo monumendiarhitektuuri traditsiooni. "Triumfikare monument" hõlmab peaaegu kõiki Euroopa riike ja neid on palju. Ajaloolisest vaatenurgast on tegu mälestusliku arhitektuurimaastikuga, mida on Euroopa riikides säilinud iidsetest aegadest peale.