Millised on skulptuuri rollid kogukonna maastikukujunduses?

Skulptuur on tihedalt seotud keskkonnamaastikega. Läbi ajaloo on skulptuur alati keskkonnas dekoratsioonina eksisteerinud ja isegi kaasaegses ühiskonnas on see traditsioon säilinud. Võrreldes teist tüüpi keskkondadega on skulptuuril elurajoonide keskkonnas vaieldamatu roll. Selle vorm, asukoht ja kogus mängivad olulist rolli kogu elamurajooni atmosfääri loomisel. Kuna elamukeskkond erineb teist tüüpi keskkondadest, keskendub see rohkem sellise koha loomisele, kus inimesed on valmis suhtlema ja täis elujõudu. Nii et ka selles olevad skulptuurid peaksid sellele teemale vastama.
Skulptuur on elamukeskkonna kaunistus, kuid see ei eksisteeri ainult iseseisva dekoratsioonina. See peaks püüdma pakkuda inimestele avatud meelt, et suhelda inimestega, keda nad koos vaatavad ja kasutavad. Siinkohal saab skulptuurist rekvisiit, selle eesmärk on võimaldada grupil, keda see teenib, avastada ühisosa, suhelda ja mõtteid vahetada, mitte olla lihtsalt inimestest sõltumatu "maastik".
Samal ajal on inimeste omavaheline suhtlus ja rikas kirg need, mis moodustavad elava seltsielu. Niikaua kui inimesi on kohal, olgu siis hoonetes, elamurajoonides, linnakeskustes või muudes meelelahutuskohtades, tõmbavad inimesed ja muud tegevused alati teisi ligi. Nende ümber koonduvad inimesed, keda tõmbavad teised, ja tärkavad uued tegevused. Seega on inimesed alati nõus minema sinna, kus on midagi näha ja midagi juhtuda. Näiteks kui valida on kahe tee vahel, millest üks on viljatu ja kõle ning teine ​​täis elujõudu, siis enamasti valib enamik inimesi viimase. See tähendab, et inimesed on linnaruumi parim maastik. Sellel on väga oluline suunav tähtsus elamupiirkondade skulptuuride kujundamisel, st disaini fookuses on elava "välja" keskkonna loomine. Mõiste "väli" ei viita siinkohal mitte ainult skulptuurile endale, vaid ka skulptuurist ja selle ümbrusest koosnevale ruumile, samuti erinevatesse konkreetsetesse punktidesse paigutatud skulptuuride vahele moodustunud mittemateriaalsele ruumile.
Skulptuur peaks tõstma elukeskkonna elujõudu ning kõige olulisem on innustada enamikku inimesi skulptuuris osalema, seda vaatama, katsuma, kuulama, oma kujutlusvõimega loovalt kasutama ning edendama inimeste suhtlemist. kasutamise ja osalemise kaudu. Seetõttu tuleks skulptuuriteemade valikul hoolikalt läbi mõelda, kuna elukeskkondade erinevus muud tüüpi keskkondadest seisneb nende "sooja ja sõbraliku" atmosfääri kujundamises. See erineb selgelt elavast ärikeskkonnast, valgusküllasest kontorikeskkonnast ja valitsushoonete pidulikkusest. Seega peaks siin skulptuuris väljendatav teema põhinema sellel, mida inimesed tunnevad, millest nad hoolivad ja mida armastavad, võimaldades inimestel sellel teemal "valmidus öelda, midagi öelda või isegi öelda". ja suhtlemine saab alguse inimeste narratiividest. Skulptuuri loomingulises kasutamises on lapsed parimaks eeskujuks. Sageli näeme lapsi skulptuuril üles-alla ronimas ning skulptuuri käsitletakse sageli kui "suurt mänguasja".
Seevastu elurajoonide miljöö võib jagada nelja tasandiks: privaatruum, poolprivaatne ruum, poolavalik ruum ja avalik ruum. Nende hulgas peetakse privaatseks ruumiks üldiselt elamu siseruumi ja oma rõdu, platvormi ja sisehoovi; Poolprivaatne ruum tähistab üldiselt elamukooslustega piiratud elamu sisehoovi, mis kuulub elamute sisehoove piiravatele elanikele; Poolavalik ruum viitab üldiselt mitme elamukogukonna elanikele ühisomandis olevate linnaosade, elamukogukondade või elamupiirkondade välisruumile; Avalik ruum tähistab üldiselt linnaruumi kuuluvaid elamupiirkondi või väliseid linnaruume. Eeltoodud Ruumianalüüsi põhjal peaks skulptuurikujunduses erinevatesse ruumitüüpidesse kuuluvatel skulptuuridel olema erinevad väljendused nii tehnikate, mastaapide kui ka teemade valikul. Konkreetsed kaalutlused on järgmised.
(1) Skulptuuri teema peaks igas ruumiväljas olema kooskõlas ruumi kultuuriliste konnotatsioonidega. Elamukeskkonda mälestusskulptuuri ehitamine ei sobi enamikul juhtudel. Üldiselt põhineb see peamiselt teemadel, mida inimestele meeldib kuulda ja näha.
(2) Erinevate ruumide kujundamisel tuleb arvestada erinevatel tasanditel asuvate eluruumide mõõtkava, suletuse astet ja ligipääsetavust ning ehitada erineva mõõtkava, proportsiooni ja kujuga skulptuure. Üldiselt, mida tugevam on privaatsus, seda väiksem on skaala, seda tugevam on suletustunne ja seda nõrgem on juurdepääs. Näiteks nikerdasid rahvameistrid traditsioonilisse Siheyuani sisenedes sageli hoolikalt ekraani seina. Põhjus on selles, et sees olev ruum on täiesti poolprivaatne. Seda kasutavad ainult sisehoovis olevad elanikud ja seda tuleks eristada poolavalikust ruumist ja avalikust ruumist väljaspool. Teisalt, mida tugevam on avalik iseloom ja suurem mastaap, seda nõrgem on suletustunne ja tugevam ligipääsetavus. Elamupiirkondade kontsentreeritud haljasalad on üldjuhul projekteeritud suhteliselt avatud ja igas suunas ligipääsetavatena, mistõttu tuleks skulptuuri kujundamisel arvestada inimeste visuaalset kogemust, mis tekib haljasaladele igas suunas sisenedes, samuti kauguse ja kauguse erinevat mõju. lühinägelikkus. Seetõttu on need üldiselt mõeldud suuremaks.
(3) Skulptuur võib olla ka üks kahe erineva ruumi eraldamise vahend. Siinkohal toimib skulptuur ühest ruumist teise ülemineku sõlmena. See peaks inimestele selgitama, et sees olev ruum kuulub kindlale inimrühmale ja väljaspool seda rühma ei soovitata siseneda. Seetõttu toimib skulptuur praegusel hetkel "uksena", kuid mitte lihtsalt "absoluutse tagasilükkamisena" nagu uks. See on väga mitmetähenduslik suhe, mille kuju, ulatuse ja teemavaliku osas esitatakse kõrgemaid nõudeid.
Lõpetuseks tasub rõhutada, et skulptuurikujunduse kooskõlastamine keskkonnaga elamupiirkondades on sama oluline. See ei nõua mitte ainult teema kooskõla kogukonnaarhitektuuri kultuuriteemaga, vaid ka skulptuuri suuruse ja ümbritseva keskkonna kooskõlastamist. Võti seisneb kogukonna esteetilise kvaliteedi loomises.